Carmen tegi kohe nii südamliku postituse, et huhuh. Ma kirjutasin täna ühe jutu, lisan selle allapoole ka. See ajas mind ennast tegelikult täiega mõtlema, aga nojaa..
Loodan täna muskamiga kokku ka saada ja noh, Carmen, sulle see, et ma tõesti ei tea kuidas me rääkimata saame, sest me räägime igapäev, isegi peale seda, kui oleme just näinud, ikka seletame. Meie emade jaoks on ka see jube imelik, aga noh, kui juttu jagub, siis miks mitte. :D
Ja ma nüüd kotti edasi pakkima. 

Aga siia siis mu tänane tuhinas kirjutatud jutt :

Juues tassist teed  ja aknast välja vaadates, tuli järsku selline mõte..

Olime ju nooremad ja mängisime igapäev, hommikust õhtuni kriidikodu. Tihti mängisingi maja ees oma sõbrannadega erinevaid mänge ja järsku jäin mõtlema, et kuidas vanemad seda pealt vaatasid? Või, et.. Me olime koguaeg, maja ees ning kõik said meid vaadata ja näha ja võibolla isegi naerda meie üle.  Meil oli täesti ükskõik! Meid ei huvitanud teiste arvamus ning mind huvitab, kuidas see nüüd järsku nii muutunud on?

Päevast päeva, otsisime kriiti ning joonistasime asfaltile oma kodusi. Tegime süüa, rääkisime nii üksi kui sõbraga ning viskasime end pikali, niiöelda voodile, kus magama pidime. Mis mulje see jättis?

Ööbisime sõbrannadega telkides ja rääkisime õudusjutte, jooksime väljas oma nukkudega ja käisime teisi kollitamas. Rääkides üks õhtu sõbrannaga, jäin mõttesse, kas tõesti oleme sellest nüüd nii kiiresti välja kasvanud? Kas nüüd on meie elus see, et sõbrannad hakkavad kaduma, poisid tulevad, sa valid endale välja selle õige ning võibolla lood temaga pere. Su elu saab uue mõtte ja järjest kaugemale jäävad need ajad, kus sa ise mängisid kuskil „poodi“ paberist meisterdatud  rahaga ja mänguasju või lotot müües või hoopiski barbidega mängimisest ja neile uute riiete tegemisest.. Varsti näed sa võibolla oma aknast välja vaadates oma last, kes mängib oma sõbrannadega maja ees kriidikodu ning mõtled – kuhu see aeg kadunud on?

Liz