Monday, May 2, 2011

Kui tihti on meil tegelikult tunne, et nüüd enam tõesti ei jaksa? Et - aitab, kurat, ma enam ei jaksa!
Kui pea tahab lõhkeda selle valutamise ning mõtete ülekoormuse pärast, mis peale hakkad? Uni ei tule ju siis, kui sul on peas kiirtee. Ütleks, et ära mõtle millelegi.. Siis on see ju võimatu! Päris ausalt.

Miks on just nii, et kui sul ei ole mõtteid peas, on nii piinlev olla ja tahaksid, et just nüüd oleks aeg ja hea hetk asju selgeks mõelda. Enda jaoks. Oma pea jaoks. Et oleks kergem.. Aga siis on mõtted puhkusel. Miks? Miks teid siis ei ole?
Viimastel päevadel on lihtsalt nii metsikult mõelda ja teha, et ma tahaks panna aja seisma ja et kõik inimesed jääksid kujudena oma argitegevuste juurde ja mina ainsana saan kõndida ja teha mida tahaks. Ma ei hoiaks nii kaua.. Lihtsalt, kuni uni on magatud, hea ja puhas on olla( mõtted ) ning teeksin ära kõik oma tegemata asjad.. ja paneksin aja taas tiksuma..



Elu on viimasel ajal paremaks läinud. Tegemist on tegelikult küll ja küll ja see on mõnus. Lihtsalt, ma ei mõista paljusi asju ja ehk on see hea. Eile öösel, kunsti tööd tehes sain niii paljudele küsimustele vastused. Ja ma tahan end muuta. Muuta paremaks ja kohusetundlikumaks ja truuks ja usaldusväärsemaks.

Ma tahan, et ma ei tüütaks inimesi oma liigse jutuga. Ja seda ma suudan teha, aga siis arvavad kõik kohe, et ma olen mossis. Ma ei ole, mul on hea, mul on mõtted, ma olen okei. Mõistad - okei!



Ja kui sa arvad, et enam hullemaks minna ei saa, siis tea, et alati saab!


Jaa, kuigi on ütlus, et iga sitt on millekski hea ning igas heas on mingi sitt, siis.. osades asjades ei leia lihtsalt midagi positiivset. loogiliselt mõeldes on ju kogemus, õppetund, aga .. jah.. See pole siiski see mida ootan ja loodan.


Liz.







No comments:

Post a Comment