Istun aurava teetassi kõrval, muusika mängimas ning avastan end lihtsalt aknast välja vahtimas.. See lumi on nii paks ja kohev ja tahaks väga sealt hullult möllata, aga samas on külm külm. Oleme kogu perega vahepeal väikse tragöödia üleelanud ja ei oskagi öelda, mis edasi saab.
See küünlavärk on aknal ja see tekitab niii hubase ja hea tunde ja.. tegelt mul ei ole hea tunne.
See, et ma ikkagi igatsen oma sõpru ja kõiki ja neid tundeid ja tahaksin selle paha tunde seest ära saata, aga ta justkui keeldub ära minemast ja ma ei oskagi midagi talle öelda.
Ma olen väsinud. Nii vaimselt kui füüsiliseslt. Ainult magaks ja magaks ja magaks.. Veedaks terve nädala teki all ja ei tulekski välja ja.. Vot see on pisike appikarje!
Tegelikult on mul kaisu tuju ja selline veidike kõigestonükskõik tunne. Igatahes, edu mulle ja sulle ja .. see on kõik!

Ja teate, tegelikult on minugi pea mõtteid täis ja ma ei oska miskit öelda. Kõik lihtsalt on, aga see kõik ei ole mulle või minuga..

Liisu.