Ma olen tahtnud nii kaua juba kirjutada, aga blogi ei taha mind kunagi sisse lubada.
Igatahes, mul on süda paha ja paha olla ja .. kõike!
Tänane päev algas hästi kui nii võib öelda. Olin öösel üksi kodus ning kartsin küll magama jääda ja süda oli paha, aga lõpuks magama jäädes, ärkasin pool  8 kuna esimene oli vaba tund. Keetsin endale teed , sõin rahulikult ja nägin isegi käsnakalle mulika ära. Siis tegin end korda ja panin riide, koristasin enda järelt ja läksin bussipeatuse poole. Bussis tunnen, kuidas buss imelikult liigub ja et varsti mul tuleb küll üles.  ( + punkt see, et sain koheselt istuma)
Koju tulles, istus minu kõrval üks noor neiu, kuskil ülikoolis käis äkki ja haises nagu üks suur koni hunnik. See ei teinud mu olemist paremaks ning mõtlesin,et ilmselgelt lõpetab mu sisikond tema süles.. Õnneks nii ei juhtunud.
Õpin hullult, kuna.. vaja enne jõule juba kõik korda saada ja veel varemgi. Pean end käsile võtma - tean, aga pohhuismi nupp on ülim ja väljalülitamise nupp on ilmselgelt kadunud.  Pole miskit rõõmustavat .

Varsti reeede ootan niii väga.

Ma ei mäleta enam, mida ma tahtsin veel blogida, agaa nüüd siis jääb ära. Ahjaa - tänapäeva noored on tõesti väga õelad ning pidin juba ühistranspordis ise neile midagi ütlema.. Nähvivad ,söövad ja hakkavad vastu ja on vägagi ebaviisakad vanemate inimeste suhtes .  . ÕÕH!



Liz . '