tegelt on täiega naljakas tunne sees. täpselt nii, et sinna tahan nii väga ja teid nii näha, aga et minna sinna, pean tegema igaaaaa kuradi päev vahepeatuse, kuhu ma ei taha minna ja blokk on räigem ees .

Ja mu ema korrutab mulle koguaeg, mida ma pean tegema, kuid ma tean ise ka ja mul ei ole nii pohhui nüüd ka kui tundub. Et jah.. Tean, et aega on vaid näädal

Mulle meeldis, et nägin üle kahe nädala carmenit ja äkki näeb homme või ülehomme mammut ning siis võiks kõik oma asjatoimetused ära teha ja asjad niiöelda ära pakkida ja enda jaoks juba selgeks mõelda, et mis kuradit nüüd saama hakkab, kas ma tahan seda? kas ma olen valmis? kas annan endale aru ?
Ma väga loodan, et nende küsimustevastused on täiega JAA'd.

Ma olen endale veidikene suppi kokku keetnud, teatud maitseainetega , aga eks saab ehk hakkama. Ma olen valmis vastu võtma neid + lahendama probleeme. ( see on hetkene mõte, tean et tegelikult vaatan jälle hirmunud näoga ning tahan ära joosta, kuid jalad on kinnitunud põrandasse ja ma ei saa minema minna vaid pean seda kõike vastu võtma.
aga head on ka. tegelt ka!




Ja lõpetuseks - mulle ei meeldi, kui inimesed naeravad kellegi teise saavutuse üle. olgugi see siis vaid tema arvates. ära pea end nii tähtsaks palun.     aitäh.



Lis